Ma valge vahu vati sees
Ei, see pole lumi- vaid üks mees
Sind iga päev ma näha loodan,
Su pruunide silmade kohtumist ootan
Neis soojust, rõõmu, kodu tunnen-
võiksin jäädagi sinna mõnuunne
Mu mõistus tõrgub, su naeratus ei peatu
Ma tean- kumbki meist pole veatu
Sul annan käe, sa suled silmad
veel pole me aeg - et üheskoos minna.
----
päike särab eredamalt, toidul rohkem maitset,
kuid endiselt ma ootan su tähelepanu ja kaitset.
su sõnad mind lendu võiks tõsta,
ja lennata tahan- sa ju mõistad.
Siis lendan ja unistan ja pilvedes hõljun,
kui äkki ma ärkan ja mälust sind välja ma tõrjun.
Nii mõjud sa mulle- kui mõtlen jälle sulle.
----
See naeratus mis mul saatsid, kui möödusid must sel ööl,
See tunne võimas, imepärane mus püsis, kui tulin koju töölt.
Nüüd hinge kinni hoian ja rõõmust rõkkan,
sind jälle näha tahan, sind joostes kallistama tõttan.
----
Vaikselt tiksub minu sees,
üks väike päkapikumees.
Tahan sind ma kallistada,
tahan sind ma musutada,
ja veel tagatipuks - enda omaks kuulutada.
----
Nüüd kihutan sajaga võlutud vaibal,
mu jalge ees laiumas värvide gamma.
Seal erkpunast, seal sädelev sinist, seal päikese karva.
Neid kohata elus sul juhust on harva.
Seal tähti ja kuid ja värvilisi tuuli,
ma soovin et ometi kord puudutaksid mu huuli.
---
ma ootan ja tajun,
kuis ükskord mõttesse vajun...
koos sinuga hõljun ma pilvedest lossis,
mul kroon on peas, sa süles mind tassid.
kui pilgud meil kohutvad, maailm lööb särama,
sind suudlen nii kirglikult, suurema kärata.
---
Kui kohtume löön pilgu maha,
ei enam pettuda ma taha.
Ja kui vahel su naeru kaja,
mind võtab rajalt täitsa maha.
Siis tunnete keerises keerutan ringi,
ei rohkemat tahta ei oskaks mu hingki.
Vaid sina, mu mõtteis nii hellalt mul laulad,
vaid sina mu tunnete pillikeeli valdad.
Kord keel on hell,
kord hellem veel,
nii kaunitesse helidesse nüüd haaratud on mu meel.
Su silmade sära,
on võlund mind ära.
Mul raske on muust mõelda,
end töö lainele seada.
---
Kui mõtlen ma Sulle, siis mu südamebiidid-
on kiired ja mesimagusalt diibid.
Siis mured poevad peitu ja päike lööb särama-
see tunne on võimas- sind tahan ma tänada!
Kuid kas tunned üldse sama või kujutan seda kõike ette?
Kas olen tõesti üksinda kihutanud tunnete värvilisse vette?
Isegi kui see ongi ühepoolne tunne-
ma tänan õnne, et elan - neid värve, maitseid, emotsioone tunnen!:)
---
Kui vajan sind,
sa sõnadeta oskad lugeda mind.
Kui minu suunas samme sead,
mind mõista üritad, mind hoiad-kallistad,
siis isegi lubama ma ei pea,
sind lihtsalt armastan - tingimusteta!
---
Su hääl mind rahustab,
su pilk mind ohjas hoiab,
mind vahel pöörasusi,
meeletusi korda saatma ajendab.
su huuled puudutama kutsuvad -
eriti kui keelega vaikselt neid niisutad.
Su hoiak turvaline ja kindel,
me jätkata võiks ühisel rindel.
----
Ei teagi kuidas, aga millegipärast just SINA,
sa oskad puudutada mu tunnete keeli.
Neid ritta seada, neid paitada ja vajadusel neile haigetki teha.
Kuidagi pääsesid mu kaitsevallist otse hinge - sa lihtsalt jalutasid sisse- ja olid kohe nii vinge!
----
Ei, see pole lumi- vaid üks mees
Sind iga päev ma näha loodan,
Su pruunide silmade kohtumist ootan
Neis soojust, rõõmu, kodu tunnen-
võiksin jäädagi sinna mõnuunne
Mu mõistus tõrgub, su naeratus ei peatu
Ma tean- kumbki meist pole veatu
Sul annan käe, sa suled silmad
veel pole me aeg - et üheskoos minna.
----
päike särab eredamalt, toidul rohkem maitset,
kuid endiselt ma ootan su tähelepanu ja kaitset.
su sõnad mind lendu võiks tõsta,
ja lennata tahan- sa ju mõistad.
Siis lendan ja unistan ja pilvedes hõljun,
kui äkki ma ärkan ja mälust sind välja ma tõrjun.
Nii mõjud sa mulle- kui mõtlen jälle sulle.
----
See naeratus mis mul saatsid, kui möödusid must sel ööl,
See tunne võimas, imepärane mus püsis, kui tulin koju töölt.
Nüüd hinge kinni hoian ja rõõmust rõkkan,
sind jälle näha tahan, sind joostes kallistama tõttan.
----
Vaikselt tiksub minu sees,
üks väike päkapikumees.
Tahan sind ma kallistada,
tahan sind ma musutada,
ja veel tagatipuks - enda omaks kuulutada.
----
Nüüd kihutan sajaga võlutud vaibal,
mu jalge ees laiumas värvide gamma.
Seal erkpunast, seal sädelev sinist, seal päikese karva.
Neid kohata elus sul juhust on harva.
Seal tähti ja kuid ja värvilisi tuuli,
ma soovin et ometi kord puudutaksid mu huuli.
---
ma ootan ja tajun,
kuis ükskord mõttesse vajun...
koos sinuga hõljun ma pilvedest lossis,
mul kroon on peas, sa süles mind tassid.
kui pilgud meil kohutvad, maailm lööb särama,
sind suudlen nii kirglikult, suurema kärata.
---
Kui kohtume löön pilgu maha,
ei enam pettuda ma taha.
Ja kui vahel su naeru kaja,
mind võtab rajalt täitsa maha.
Siis tunnete keerises keerutan ringi,
ei rohkemat tahta ei oskaks mu hingki.
Vaid sina, mu mõtteis nii hellalt mul laulad,
vaid sina mu tunnete pillikeeli valdad.
Kord keel on hell,
kord hellem veel,
nii kaunitesse helidesse nüüd haaratud on mu meel.
Su silmade sära,
on võlund mind ära.
Mul raske on muust mõelda,
end töö lainele seada.
---
Kui mõtlen ma Sulle, siis mu südamebiidid-
on kiired ja mesimagusalt diibid.
Siis mured poevad peitu ja päike lööb särama-
see tunne on võimas- sind tahan ma tänada!
Kuid kas tunned üldse sama või kujutan seda kõike ette?
Kas olen tõesti üksinda kihutanud tunnete värvilisse vette?
Isegi kui see ongi ühepoolne tunne-
ma tänan õnne, et elan - neid värve, maitseid, emotsioone tunnen!:)
---
Kui vajan sind,
sa sõnadeta oskad lugeda mind.
Kui minu suunas samme sead,
mind mõista üritad, mind hoiad-kallistad,
siis isegi lubama ma ei pea,
sind lihtsalt armastan - tingimusteta!
---
Su hääl mind rahustab,
su pilk mind ohjas hoiab,
mind vahel pöörasusi,
meeletusi korda saatma ajendab.
su huuled puudutama kutsuvad -
eriti kui keelega vaikselt neid niisutad.
Su hoiak turvaline ja kindel,
me jätkata võiks ühisel rindel.
----
Ei teagi kuidas, aga millegipärast just SINA,
sa oskad puudutada mu tunnete keeli.
Neid ritta seada, neid paitada ja vajadusel neile haigetki teha.
Kuidagi pääsesid mu kaitsevallist otse hinge - sa lihtsalt jalutasid sisse- ja olid kohe nii vinge!
----
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar