Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas

Emmy Abrahamson. Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas
Tänapäev (2018), 190 lk

(Seekord kopeerin osa tutvustavast tekstist Facebooki Sille kommentaarist, sest see on väga hästi kirja pandud)

Emmy Julia Carolina Kocula Abrahamson on minust aasta noorem. Rootsi kirjanik, režissöör ja näitleja, kes on elanud Moskvas, Londonis, Amsterdamis ja Viinis. Aastast 2009. elab taas Rootsis.

Raamatu peategelane Julia on rootslanna, kes elab Viinis. Sattus ta sinna tänu oma kunagisele poiss-sõbrale. Suhe on nüüdseks läbi, kuid Julia on Viini jäänudki. Pärast kuid töötuna on leidnud ta Berlitzi tööpakkumise ja õpetab nüüd inglise keelt .

Et end kodus mitte nii üksikuna tunda, toob ta ükspäev varjupaigast kassi. Nii nad siis Optimusega elavad. Tüütuks muutunud töö, tagasihoidlikud sotsiaalsed suhted, luhtaläinud armastus, seebikad … Julial on ka unistus – hakata kirjanikuks. Traagika on selles, et kui tal tulebki pähe mõni jube haarav süžee, meenub talle, et keegi on selle enne teda juba ära kirjutanud. King või Golding või keegi muu. Neetud.

Ühel päeval, tehes enne oma uue õpilase – Austria suurima panga direktor – tundi pargipingil aega parajaks, istub keegi tema kõrvale. Mees on suur, tema silmad ja habe on suured, juuksed on tolmused, tema käed on mustad ja ta on paljajalu. Kodutu. Kuid sümpaatne. Väga sümpaatne, eriti kui kujutada teda ette puhaste riietega pärast üht korralikku küürimist. Ja jutt neil ka klapib. Kui Julia peab panka minema, ütleb kodutu mees, et ootab teda laupäeval kell 7 samas kohas. Ja kaob.

No kuulge – kodutuga kohtama? Kuid mida enam Julia mehele mõtleb, seda kindlam ta on, et läheb. Ja nii saavadki nad uuesti kokku. Üsna kiiresti areneb sellest sõprusest Beniga palju enamat.

Ja siis juhtub midagi. See midagi meenutagu kõigile, kui võimas on sõna jõud. Tagajärgedega silmitsi seistes on Julia nõutu – mida teha? 

(Maria) Juhtub see, et ühel päeval BEN solvub Julia sõnade peale ja lahkub. Ta ei ütle Juliale midagi...lihtsalt lahkub sõnagi lausumata...kirjagi jätmata...

Päris pikka aega elab Julia üksi ja kurvalt oma väikses korteris edasi. Ühel õhtul, kui sõbranna kutsub ta välja, lõpetab Julia Mikeiga voodis. Mike on suvaline mees. Julia kujutab ette, et Mike on Ben, ja kasutab teist seksuaalselt ära. Pärast seksi kamandab Julia Mikei lahkuma ja saab aru, et ta armastab ikkagi oma Beni. Ka Benis tärkavad taas tunded ning ta helistab Juliale....kahjuks Julia näeb hiljem ainult vastamata kõnesid. Seejärel otsustab Julia puhkuse võtta ja Kanadesse oma Benile järgi minna. Kohale jõudes algavad otsingud, mille lõpus ta leiabki Beni kellegi teise embuses...Julia on ahastuses ja põgeneb...tagasi Viini.

Mõnda aega elab Julia rutiinset elu...elu läheb edasi ka ilma Benita. Ta otsustab liituda kirikukooriga ja on tänu vabamaks suhtlejaks muutumisele leidnud endale uusi sõpru.

...

Ühel õhtul koju tulles leiab ta Beni oma voodist. Mees magab seal. Julia äratab ta üles ja ütleb, et ta peab lahkuma. Mees lahkubki...kuid mitte Viinist....mitte Julia südamest. 

...

Mõne aja möödudes kohtab Julia Beni tänaval kerjamas ja paarist lausest areneb diskussioon...Julia otsustab Beni oma ellu tagasi võtta. Ei analüüsita põhjuseid, ei süüdistata...probleemidega lepitakse, neelatakse need alla....ja elu läheb edasi. Raamatu lõpus ühendavad Ben ja Julia käed ning hüppavad koos Doonau jõkke.