Tanja. Milles on süüdi taburet? Tanja Mihhailova-Saar.

No milles on süüdi taburet? Taburet polegi süüdi. Lihtsalt Tanjale meeldis väiksena tabureti otsas tantsida ja laulda. 
Raamatus jutustab Tanja enda elust ja laulja karjääri valikutest. Pärit on ta Kohtla-Järvelt. Muusikakooli ei võetud teda sisse, kuna ei peetud musikaalseks lapseks. Seetõttu ei tunne ta ka nooti. Ta laulab lugusid kuulmise järgi. Ja laulusõnade ja viiside meelde jätmiseks on tal väga hea pea. Tanja peab enda suurimaks puuduseks vene keelset aksenti. Ta on seda püüdnud aastatega parandada, kuid endiselt on see alles. Nüüd on ta ajaga oma aksendiga leppinud ja peabki seda enda eripäraks.

Lapsena võitis ta mitu laulukonkurssi. Ta on õppinud Viljandis tantsimist ja olnud ka tantsuõpetaja.Lauljakarjäärini juhatasid teda tema sõbrad, kes soovitasid teda muusikalides osalema. Tal on kaks väga head meessõpra: Villiko (tantsija) ja Timo Vent (muusik). Naissoost sõbrannana mainib Tanja oma juuksurit. 

Mikk Saarega kohtus Tanja muusikali proovides. See polnud armastus esimesest silmapilgust. Küll aga tekkis mingil hetkel Tanjal suurem huvi ja siis võrgutas ta Miku ära. Mõlemad on nad muusikud ja saavad aru teineteise vajadusest olla tööga vahel hõivatud hiliste õhtutundideni. Neil on ühine poeg Teodor.

Lisaks laulmisele oskab Tanja hästi kokata.

Ta on osalenud mitmes muusikalis, Eurovisioonil ja loonud ise muusikat (sh eesti keeles).

Minu Prantsusmaa. Eia Uus.

 Minu Prantsusmaa. Eia Uus. 336 lk. Eesti keeles.

Raamat kirjeldab autori enda kogemusi, mis ta omandas Prantsusmaal lapsehoidjana töötades. Sel ajal õppis ta paremini  tundma prantslaste, kes tema lähedusse sattusid, iseloomuomadusi. Nad on impulsiivsed, armastavad luksust. Nad on otsekohesed ja ütlevad kohe välja, kui neile miskit ei meeldi. Samuti ka kiidavad asju, mis neile meeldivad. Kõik otsused peavad olema põhjendatud. Ka beebile selgitatakse pidevalt päevaplaani ja erinevate otsuste tagamaid. Prantsusmaal olles külastas Eia erinevaid linnu ja viibis isegi mõisades ja pulmades. Küll aga mainis ta raamatu lõpus, et Pariis on eriti kaunis oma kallimaga (siis on majadel, tänavatel ja olemisel hoopis teine mõju). Veinivarud ostetakse enamasti ühest kohast (veinikeldrist) ning 300 eurot tee peale ei tundu üldse kallis.

Raamatut lugedes tekkis soov külastada Troo linna, kus majad on ehitatud mägede osadena. Samuti on soov külastada erinevaid veinikeldreid ja sealt endale midagi soetada.

Raamat on kirjutatud hästi. Meeldis.