Lohejooksja. Khaled Hosseini. 343 lk. Riverhead Books. OÜ Hea Lugu.
Afganistaanis elab kaks poissi, kes sirguvad koos. Amiri isa on jõukas, Hassan teenijate laps. Kuna Amiri ema sureb sünnitusel, siis joovad nad sama teenijanaise rinnapiima. Nõnda nad sirguvad ja mängivad koos. Siiski on nende isiksused erinevad: kui Hassan teeks Amiri jaoks kõik, mis teine soovib, siis Amir on oma lahkusega piiratud. Ta peab ennast tähtsamaks ja võtab Hassanit ikkagi kui teenija last. Ta ei õpeta teda lugema ega kirjutama. Hoolimata kohatisest Amiri üleolekust on Hassani usaldus ja sõprus Amiri suhtes täielik.
Kui nad olid 12 aastased, siis Hassan päästis neid Assefi kamba käest oma kidaga. Mõni aeg hiljem peale lohevõistluse võitu tal see enam aga ei õnnestunud. Assefi kamp piiras Hassani sisse ja Assef vägistas ta. Amir nägi sõbra vägistamist pealt, kuid ei julgenud sekkuda. Ta oli argpüks. Kahe sõbra vahel tekkis lõhe. Hassan teadis, et sõber nägi tema vägistamist pealt ning ikkagi andis sõbrale andeks. Ta andestas talle ja soovis Amiriga mängida, kuid Amiri sisse oli tulnud kadedus ja kurjus. Kadedus Hassani headuse tõttu. Kadedus isa armastuse ja tähelepanu pärast.
Amir lakkas Hassaniga mängimast. Ühel päeval õnnestus Amiril talle kingitud kallid kingid Hassani koju vaiba alla panna. Nn varguse ilmsiks tulekul küsis isa Hassanilt, kas tema varastas asjad. Hassan vastas jaatavalt. Ta teadis, et kui ta ei ütle nii, siis Amir jääb süüdi. Nimelt Hassan ei valetanud kunagi. Seekord ta siis sõbra jaoks tunnistas ennast süüdi. Isa küll andestas varguse, kuid Amiri pere otsustas sellest hoolimata ära kolida.
Mingi aeg peale Hassani lahkumist tuli sõda ning Hassan põgenes koos isaga Pakistani kaudu Ameerikasse. Ennem isa surma leidis Amir endale naise. Nende armastus olid suur, kuid neid ei õnnistatud ühegi lapsega. Neil oli ilus kodu ja toetav perekond (naise poolt). Samuti oli Hassan jõudnud välja anda neli raamatut.
Ühel päeval sai ta kõne Rahimilt, isa väga healt sõbralt. Seejärel pakkis ta koti ja naases kodumaale. Seal selgus tõde tema mineviku kohta. Nimelt selgus, et Hassan oli tema isa laps (tema poolvend). Samuti teadis Rahim Amiri tehtud vigadest. Ta soovis, et Amir lunastaks end Hassani last orbudekodust päästes. Ta ütles, et üks Ameerika pere on nõus ta endale lapsendama.
Amir ei saanud keelduda. See oli ka Rahimi viimane soov. Ta seadis end teele ja tal õnnestuski lõpuks Sohrab (Hassani poeg) päästa. Küll mitte orbudekodust, vaid vägivaldse Assefi kodust. Assef suutis Amiri peaaegu tappa, kui Sohrab talle kidaga kuuli silma tõukas. Seejärel õnnestus neil põgeneda.
Kahjuks ainult põgenemisest ei piisanud. Nad pidid silmitsi seisma lapsendamise teemadega. Nimelt ei lubatud Sohrabi lapsendada. Sohrabi soov oli, et ta ei satuks enam kunagi orbude kodusse ja Amir oli seda talle lubanud. Küll aga oli see üks parimatest lahendustest, kuidas Sohrabi oleks saanud lapsendada ning Amir rääkis seda lapsele. Laps hakkas nutma ja sooritas enesetapu. Õnneks jäi ta ellu.
Amir võttis Sohrabi Ameerikasse kaasa. 8 kuud oli Sohrab vaikne. Ta oli ära. Esimene päev, mil ta jälle avanes oli päev, mil toimus lohede lennutamise võistlus.
...
Muidugi erinevad klassid (kuhu sünnid, siis nii jääbki terveks eluks), hazarite massimõrv, niisama tapetud inimesed, normaalsus, et keegi saab ühel päeval miiniga hukka, ehitusvaremed, savist ehitatud onnid, näljased lapsed...elu Afganistaanis.
Ja raamatus keskenduti ka kurjusele. Assef oli lapsepõlves juba kuri. Elu jooksul temas kurjus muudkui kasvas. Teda koheldi halvasti ja seejärel ta tahtis ka ise ainult halba teha. Tema mõistus on väärastunud. Ehk siis alati ei ole inimesed oma loomult head.
