Märtsi luule

Oma unistustes suudlen Sind,
ma tean...et see on hea.
Oma kujutlemas ma kallistan Sind,
unustades kõik su vead.

Ma tean, et sind vajan..
meile mõtetes kodu rajan.
Miks kõik on nii kauge,
kui reaalsus mõtetes vastu kajab.


---

Vaikus on saabunud,
taas olen üksi..
nagu seisaks pakases kesktalvel
kandmata mütsi.
Nüüd seisan ja ootan saabuvat iili...
lootes et päris maha mind murda ta ei suuda siiski (mind maha murdma ta ei küündi).

Läksid sõnad, läksid tunded...
unistustest näen ehk ikka und veel.
Oh anna mulle valgust, oh anna mul sooja..
isegi siis, kui päike on mind jätnud ja läinud looja.